1986. aastal muutusid paljude inimeste elud ja saatused. Tšernobõli tragöödia
pani inimesi, sealhulgas mind, oma elu üle järele mõtlema ja eluviisi
muutma. Teenisin seal peaaegu pool aastat, algusest kuni ajani, mil
reaktorile sarkofaagi ehitamine lõpetati. Koju naastes mõistsin, et
varasem lõbus elu on nüüd seljataha jäänud. Arstid ütlesid, et meid
kõiki on raske ravida. Ravimeid võttes läks mul aina halvemaks,
kuni kohtasin üht Linezersi haigla arsti. Kogenud arst
ütles: „Poiss, ära võta neid ravimeid, need teevad sulle lõpu.” Kui küsisin, mida
ma siis tegema peaksin, vastas ta: otsi ise!
Pärast pikka otsimist soovitas üks vanaema mul kasutada harilikku tanuseent. Mis seen see on?
Harilik tanuseen on maailma kõige kiiremini kasvav seen ja see on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Mõnikord võib metsas seene kasvukiirust jälgides näha, kuidas sellele koguneb hetkega eri värvi putukaid ja muid lendavaid elukaid, kes söövad ära seene sültja osa. Seejärel lendavad või roomavad nad minema – järelikult on seda seent kellelegi vaja. Nii õppisingi tundma seda seent, mis päästis mu elu ja mida ma nimetan kuldseks seeneks. Sellest ajast alates olen juba üle 25 aasta aidanud inimestel tervist taastada. Asutasin oma ettevõtte. Hakkasin seenest valmistama puhast mahla ja ekstrakte. Ühendades seene raviomadused allikavee ja puhkekompleksiga, hakkasin püüdma inimesi aidata. Paljud neist on terveks saanud. Ettevõtte asutamisest saadik olen püüdnud kõigile selgitada, kuidas seent kasutada – mitte ainult haiguse korral, vaid ka ennetavalt. Minu kogemuse järgi ei haigestu need, kes harilikku tanuseent kasutavad, vähki ega muudesse rasketesse haigustesse.
Pärast Tšernobõli sündisid mu kaks tütart. Ka nemad tarvitavad hariliku tanuseene mahla ja tunnevad end väga hästi.
Ettevõte valmistab harilikust tanuseenest puhast mahla, mis ei sisalda alkoholi. Kui
sellele lisatakse säilitusainena alkoholi, kaotab mahl oma toime –
alkohol hävitab organismile vajalikud ensüümid.
Meie ettevõte hakkas tootma ka alkoholi sisaldavat hariliku tanuseene mahla, millele lisatakse säilitusainena alkoholi.
Minu kogemuse järgi aitab harilik tanuseen ravida peale vähi ka seedetrakti haigusi, maohaavandeid, hemorroide, bakterioosi, gastriiti, songa ja podagrat, samuti naistehaigusi – mastopaatiat ja müoomi. See on esmane vahend luude deformatsioonide vastu ning hea vahend potentsi parandamiseks – vanad roomlased kasutasid seda seent potentsi suurendamiseks. Hariliku tanuseene mahl vedeldab verd, alandab vererõhku ja tugevdab immuunsüsteemi. Alkoholivaba seenemahl aitab kõhunäärme ravis. Seda kasutatakse ka operatsioonijärgsel perioodil. Koostöös arstidega on paljudel inimestel õnnestunud päästa oma elu ja elada edasi täisväärtuslikult.
Tahan kõigile öelda, et meie maa on väga rikas, kuid me ei taha ega oska selle rikkusi õigesti kasutada.
Ka lootusetus olukorras ei tasu meelt heita ega lähedastega hüvasti jätta – kasutage harilikku tanuseent, sest see on elu allikas.
Valērijs Hišovs, SIA „Lielauces kliņģeris” omanik.
Usu ja ela tervena!
Kuidas punapäine sakslane pulbrit puistas ehk millest inimesed haigeks jäävad.
Balti riikides, ja see pole saladus, põevad paljud inimesed eri vormides vähki. Aastas haigestub Lätis 15 000 inimest, Leedus veel rohkem, sest seal on rohkem elanikke. Meedikud teavad juba poolteist aastat väga hästi, et kui helikobakterit ravitakse tugevate antibiootikumidega, hakkavad hävitatud bakterite asemel arenema vähirakud. Antibiootikume on kõikjal – vorstides ja lihas, nii veise-, kana- kui ka sealihatoodetes. Epideemiat kartes süstivad ettevõtjad loomadele juba farmides varasest east peale kasvuhormoone ja muid preparaate, mis on inimestele kahjulikud. Haigustekitajad harjuvad antibiootikumidega ja hakkavad muteeruma, mistõttu on inimesi väga raske terveks ravida.
Nõukogude ajal töötasin riiklikus pagaritöökojas pagarina ja brigadirina. Valmistasime mitmesugust leiba, sortiment oli väga lai. Küpsetasime leiba nii pärmi kui ka piimhappebakteritega, sest töötasime riiklike standardite järgi. Kupatasime jahu, valmistasime juuretisi ja küpsetasime ainult retseptide järgi, mida uuris ja koostas riiklik toidulabor. Leib polnud mitte ainult maitsev, vaid ka tervislik. Kui leib polnud 24 tunni jooksul poeriiulitelt ära müüdud, saadeti see kohustuslikus korras pagaritöökotta ümbertöötlemiseks tagasi. Sellest tehti leivamassi, millest omakorda küpsetati vormis rukkileiba (telliskivileiba), millega tädikesed söötsid oma loomi – lehmi, lambaid ja kanu. Piim oli maitsev ja tervislik, liha samuti maitsev ja tervislik.
1991. aastal, ärkamisajal, saabus ühel ilusal päeval meie pagaritöökotta Saksamaalt leivatehnoloog, kes hakkas õpetama, kuidas saada valmistoode odavamalt ja kiiremini, kulutamata palju elektrit. Ta kutsus kokku kõik vanad meistrid, kes elasid Aucēs ja olid juba pensionil, et näidata neile imet – pulbrit, millega saab küpsetada väga pehmet, pikema säilivusajaga ja kohevat leiba. Punapäine sakslane viskas katlasse kaalutud kergituspulbri, mis oli pakendatud 25 kg kottidesse, ja sõtkus taina. Pooleteise tunni pärast oli kõik valmis ning veel 45 minuti pärast „hüppasid” pätsid ahjudest välja. Meil tuli näiteks magushapu leiva saamiseks jahu 48 tundi kupatada ning järgida niiskus- ja temperatuurirežiimi.
Sellest hetkest sain teada, mis on omahind ja kuidas toodet odavamalt valmistada. Leib küpseb kiiresti, kuid see pole looduslik. Kergitusained muudavad leiva poorsemaks, nii et see imab niiskust ja toode muutub kaks korda raskemaks – järelikult ostame vett. Riiklike standardite järgi enam leiba ei küpsetata, pulbrid on väga happelised ja kahjulikud ning kahjustavad kogu seedetrakti. Me kõik jääme haigeks seedetrakti kaudu ega saa sinna midagi parata. Viinamarju pritsitakse, õuntes pole usse, joome kantserogeene ja raskmetalle sisaldavat vett, mis põhjustavad vähki, sööme krõpse, imeleme pulgakomme, mille koostises on želatiin, ning sööme palmiõli sisaldavat jäätist ja šokolaadi, mis sulab alles 42 kraadi juures. Siis imestame, miks me haigeks jääme.
Ministrite kabineti määruste järgi vastutab tootja ise lõpptoote – selle kvaliteedi, maitse ja säilivusaja – eest, kuid turul püsimiseks valmistatakse enamasti odavamat varianti, sest rahvas on vaene ega ole informeeritud.
See lugu ei ole lihtsas keeles kirja pandud niisama, ajaloo meenutamiseks. Arukas inimene võib märgata ja võrrelda, et meie terviseprobleemid tekivad käsikäes moodsate tehnoloogiate, ilusate nimetuste ja pakenditega.
Et mitte haigeks jääda, tuleb toiduaineid valides olla väga tähelepanelik.
Tehke ennetustööd, kasutades harilikku penikeelt, aidake oma organismi, sest ravi on väga raske, kallis ja pikaajaline. Pöörduge maale looduse juurde, kasvatage ise oma toitu ja siis võib-olla ei taba teid õnnetus. Võib-olla ei satu te nende 15 000 inimese hulka. Soovin teile õnne ja tervist.
SIA „Lielauces Kliņģeris” omanik
Miks doktor Zatlers tabletti ei andnud?
Kas kiirgust on võimalik tunda?
Kas Tšornobõl on mõjutanud Baltimaid? Ja kas kiirgus on seotud vähiga?
Ja miks doktor Zatlers mulle tabletti ei andnud?
„Noh, mis siis?” ütles kutseteenistuse nooremleitnant. „Selle eest, et sa esimesel korral meie juurest põgenesid, saad nüüd teenida kõige põrgulikuma aja ja ilma vahetuseta. Kui aga üritad uuesti põgeneda, paneme su koos arsti ja tema väljastatud haiguslehega kinni.”
Nii sattusime mina ja mõned minusugused põgenikud erilennuga sõjaväelennukisse, mis suundus Ukrainasse meile tundmatule sõjaväelennuväljale. Lendasime lühikest aega, või vähemalt mulle tundus nii, kuid teel hoiatasid piloodid meid: „Kui lärmi teete, külmutame teid ära!”
Pärast maandumist lennurajale astudes tundsin järsu muutuse tõttu midagi kohutavat – meelekohtades pitsitas, pea valutas kõvasti ja sülge hakkas rohkesti erituma ning sellel oli rauamaitse. Tahtsin maha istuda, mida ma ka tegin. Sõjaväeriietes inimesed tulid juurde ja käskisid kõigil püsti tõusta: pole siin midagi pikutada, ümberringi on kiirgus. Siis sain aru, et olin 25-aastaselt tõsisesse jamasse sattunud ja et kiirgust on võimalik tunda.
Ma ei hakka oma sõjaväeteenistuse üksikasju kirjeldama, kuid ütlen lühidalt, et meie, lätlased, pidime palju läbi elama. Juba teisel teenistuskuul poosid kolm inimest end üles, üks neist oli muide meedik – puhaku nad rahus. Samuti on võimatu kokku lugeda, kui palju oli neid, kes viidi teadmata suunas minema.
Inimesed vahetusid sageli; minu sealoleku ajal vahetus kolm rügemendiülemat, enamasti pärast kahekuulist teenistust.
Ukrainas nägin hämmastavaid loodusnähtusi, sest olin autojuht ning sõitsin palju ja eri paikadesse. Olen täiesti veendunud, et kiirgust oli ka Lätis, sest koju jõudes sain emalt teada, et kartulid olid kasvanud väga suureks ja ilusaks ning teravili oli samuti väga hästi kasvanud. Sama nägin ka Tšornobõlis – ainult kõik oli veel suurem ja puude lehed polnud lihtsalt suured, vaid hiiglaslikud. Seeni oli nagu muinasjutus – väga palju, need olid suured ja ussitamata.
Muide, leidus ka selliseid agarikke, kes oma teadmatusest neid seeni praadisid ja sõid.
Arvestades, et reaktor „sülitas” üsna sageli ja tuul ei puhunud ainult Kiievi poole, jõudis see saast ka Euroopasse, kõige rohkem aga Balti riikidesse. Ärgu keegi öelgu, et vähk või mutatsioonid pole kiirguse tagajärjed. Seepärast, kallid inimesed, jooge radionukliide väljutavaid teesid, sööge marju, antud juhul jõhvikaid, ning ka harilikku tanuseent.
P.S. Teenistuse lõpus, kui tundsin end juba väga halvasti, läksin meditsiinipunkti (seal tutvusin tulevase Läti presidendiga). Ta oli pikk ja tugeva kehaehitusega. Kui ütlesin: „Aidake, mul on tugev köha,” ei pööranud arst end isegi minu poole. „Kiirgusevastaseid tablette ei saa ma sulle anda, sa pole ohvitser, vaid ainult seersant. Koju saata ei saa ma sind samuti, sest pole ei asendajaid ega selleks volitusi. Ainus, mida võin soovitada: ära neela alla, vaid sülita välja. Kui sa enam röga välja ei köhi, on lõpp käes. Praegu organism veel võitleb.”
Nii juhtuski, et koju naastes ravisin end hariliku tanuseenega ja köha lakkas. Doktor Zatlers haigestus aastaid hiljem. Ma ei lasku üksikasjadesse, et mitte rikkuda tema isikuandmete kaitse seadust.
Võin siiski öelda, et sel juhul saab seda haigust tõhusalt ravida loodusliku, säilitusaineteta mahlaga, kasutades klistiiri, ning keha tuleb aktiivselt määrida hariliku tanuseene tõmmisega.
See ongi kõik. Korjake harilikke tanuseeni, sööge neid värskelt, valmistage neist rahvaravimeid, määrige nendega keha, kasutage neid ennetuseks ja püsige terved.
P.S. Kõige tähtsam: ärge ajage seeni korjates harilikku tanuseent segi valge kärbseseenega. Sügise poole meenutab valge kärbseseen varases kasvujärgus välimuselt harilikku tanuseent, kuid selles pole sültjat massi ning sellel on ebameeldiv, iseloomulik lõhn. Olge ettevaatlikud!
Usu ja ela tervena!
